Lood, mis mind erutavad.
Üks kitarriga stand up koomik - nime ei tea - rääkis, et ta sõlmis saatanaga lepingu, et paremini kitarri osata.
Ütles, et see oli kõik täielik klišee. Nad kohtusid saatanaga kolme tee ristumiskohas, ta andis kolm tilka verd jne.
Ainus jama, et kui leping sõlmitud, ta üldse ei tundnud end kitarrivirtuoosina.
Saatan ütles: ega kohe ei oskagi - harjutama peab. Sobib, teeme esimese tunni esmaspäeval?
Ma olen seda lugu mitmele inimesele edasi rääkinud.
Teine mõte on George Carlini intervjuust. Ta ütleb, et ta armastab inimesi ja kui hästi vaadata, võib iga inimese silmis näha tervet maailma vastu peegeldamas. Kui ta on üksinda.
Aga kui inimesed hakkavad moodustama gruppe, kas või kahe-kolmekesi, siis nad ohverdavad oma jumalikkuse mingi kompromissi jaoks. Ja kui grupid muutuvad suuremaks, siis nad hakkavad kandma samu mütse, õlamärke, marssima ühes taktis ja looma nimekirju inimestest, kes neile ei meeldi.
Ma vanasti, 20-aastasena, ei pidanud Carlini esinemistest lugu, aga nüüd mõistan teda palju paremini, sest vahepeal on minust saanud ka hüperindividualist, selles inimese jumalikkuse ja grupi saatanlikkuse mõttes.
Teine põhjus, miks ma Carliniga rohkem samal lainel olen, on see, mida ta nimetab oma lavaliste vaatluste lähtekohaks - täielik alla andmine inimkonna osas.
See lubab tal inimesi kõrvalt jälgida kui omapärast nähtust. Kui sul pole enam oma raha mängus, nii-öelda. Kui sa ei ole enam ühegi tiimi fänn. Siis läheb pilk selgemaks, tundub ka mulle.
Kui on mingi kujutlus sellest, kuidas asjad peaks olema ja valu seepärast, et asjad nii ei ole, siis maailm ei tundu loogiliselt mõtestatav. See on totaalselt arusaamatu paik. Katkud juukseid: kuidas ometi!
Aga kui võtad vabalt ja võtad distantsi, siis näed, et ahaa - inimene ongi selline olend, kes ühel hetkel saadab korda heateo, järgmisel kuriteo ja vabal ajal otsib õigustust või lunastust.
Veel kummitab mind moment Larry Kingi intervjuust Katt Williamsiga.
King küsib: mis on kõige halvem nõuanne, mis sulle on antud?
Katt vastab: don’t ever change.
Ma olin suvel nii liigutatud, kui mu eluaegne sõber ütles, et ta on põnevil mu muutumise osas. Mõtlesin, et vaat see on 30+ aastat sõprust.
Sa oled täiuslik sellisena nagu oled, on ka sõnum ja võib-olla kellelgi on sellist sõnumit vaja.
Viimaks ometi, mul vähemalt suvest alates need mõtted keerlevad peas ja üldse ei mahtunud blogisse, nii et nüüd mõtlesin neist alustada.
Ma tegelen teate millega. Kokkupuuteteraapiaga. (Exposure therapy on nii eesti keeles?) Teen avalikult ebamugavaid uusi asju.
Teine sarnane asi, millega põlveotsas tegelen, on rejection exposure therapy. Kes teab õigeid eestikeelseid väljendeid, palun aidake.
Igatahes, ostsin mikrofoni, aga pean harjutama sinna rääkimist. Palju on südamel, raske on olla.
Kirjutasin siia oma jutu ümber peaaegu sellisena nagu rääkisin. Jätsin hulga parasiitsõnu ära, aga palju jäi sisse. Mingit korralikku toimetamist pole teinud. Ehk et võite lugeda, võite kuulata, võite mõlemat.
Selle blogi lugemiseks ei pea maksma. Kliki subscribe ja vali tasuta plaan (paremal).
Siis oota natuke. Järgmine kord, kui arvuti taha jõuan, klikin nuppe nii, et saad “tasulise sisu” eluaegseks tasuta lugejaks. Siis saad selle loo veebilehel lõpuni lugeda ja kõik järgmised lood tulevad sulle otse e-mailile.
Listen to this episode with a 7-day free trial
Subscribe to Maarja blogi to listen to this post and get 7 days of free access to the full post archives.
