Pean oma kirjutamisrütmi kuidagi muutma. Asi selles, et tahan kirjutada palju rohkem kui varem, sest mõtted otsivad väljapääsu. Aga ka selles, et uues keskkonnas tahan kirjutada palju rohkematest asjadest kui varem. Näiteks oma tööelust.
Aga ka selles, et uus keskkond inspireerib mind kasutama rohkem vahendeid kui ainult kirjutamine.
Tahan salvestada postitusi, kus räägin ainult Jaapanist. Kõigest, mis on minu meelest huvitav ja oluline jaapani kultuuri mõistmisel. Eraldi põhjalikult sellest, kuidas jaapanlastega äri teha - ja kuidas mitte. Mahlakalt valusate tõsielunäidetega.
Tahaks seda teha videopodcasti vormis. Ainult endast lähtudes jääks audio juurde, aga kahtlustan, et kui videot ei tee, jääb see väikese seltskonna kuulata, sest suurem osa inimesi tahaks heli toetamiseks visuaali. Nii saaks paremini sotsmeedias jagada ka.
Praegu nuputan viise, kuidas asi oleks tehniliselt võimalikult valutu ja kvaliteetne.
Ma pole videot enda jaoks ära lahendanud. Tunnen end kaamera ees ebamugavalt.
Probleemikohad
kui räägin otse kaamerasse nagu tiktokijokker (kõlas hästi), tunnen end sitasti ja tõenäoliselt ei oska seda varjata.
kui räägin päris inimesele, a’la intervjuu, siis jutt voolab kõige paremini, aga kui pean salvestamiseks inimese leidma, on üks takistus tulemuseni jõudmisel juures. Üksinda tehes on lihtsalt vaja nuppu vajutada. Kellegagi koos on vaja leida ühine aeg ja koht jne. (Kõlab nagu seks. Sorri not sorri.)
Kui teesklen, et räägin kellegagi, aga tegelikult vaatan tõtt mänguloomaga, siis see oleks pool-mugav variant mulle, aga usun, et vaataja ei saa kunagi üle sellest, et ma räägin konn Fuutsiusega, nii et mu jutt läheb kõrvust mööda.
Võib-olla peaks katsetama, et ma istun kaamerast parajal kaugusel laua taga ja räägin enam-vähem kaamera suunas, aga ei jõllita kaamerasilma. Huvitav, kas see tekitaks vaatajas ebamugavust.
Kui need küsimused enda jaoks ära lahendan, võiks alustada.
Tagasi põhiteemasse. Kaks mõistmist on mind ajanud nutma nii, et sõber näeb - ja see on olnud tõsiselt piinlik.
Esimene oli, kui helistasin sõbrale ja ütlesin, et kui ma sean piire, siis inimesed reageerivad kurjalt, aga ma tahan inimestele meeldida.
Teine oli, kui just avastasin, et ma ei palu kunagi abi.
Mõlemad, eriti teine, tunduvad lambikad mõistmised, aga ütlen värskest kogemusest, et pole sugugi, kui nad sind ennast otse tabavad.
Suvel kirjutas mulle K, et kas võiksime kokku saada. Ta läheb Jaapanisse ja tahaks nõu küsida.
Kui sa pole seda veel teinud, siis tasuta edasi lugemiseks kliki subscribe ja vali tasuta plaan (paremal).
Järgmine kord, kui arvuti taha jõuan, klikin nuppe nii, et saad “tasulise sisu” eluaegseks tasuta lugejaks. Siis saad selle loo veebilehel lõpuni lugeda ja kõik järgmised lood tulevad sulle otse e-mailile.
Keep reading with a 7-day free trial
Subscribe to Maarja blogi to keep reading this post and get 7 days of free access to the full post archives.